Vastavalt kasutuskeskkonnale saab selle jagada tööstuslikeks gaasialarmideks ja majapidamisgaasisignalisatsioonideks ning vastavalt nende vormidele jagada fikseeritud põlevgaasihäireteks ja kaasaskantavateks põlevgaasihäireteks. Vastavalt tööpõhimõttele on need anduripõhimõtte häire, infrapunatuvastuse häire ja suure energia taaskasutamise häire. Enamik kasutab anduripõhiseid häireid ja suure energiatarbega taastamise häireseadmed on nende kõrge hinna tõttu alles väljatöötamisel.
Tööstuslik fikseeritud põlevgaasialarm koosneb häirekontrollerist ja detektorist. Kontrolleri saab paigutada valveruumi ja see juhib põhiliselt iga seirepunkti. Detektor paigaldatakse kohta, kus põlevgaasi lekkimine on kõige tõenäolisem. Selle põhikomponendid on sisseehitatud Põlevgaasiandur, andur tuvastab gaasi kontsentratsiooni õhus. Detektor muudab anduri tuvastatud gaasikontsentratsiooni elektrisignaaliks ja edastab selle kaabli kaudu kontrollerile. Mida suurem on gaasi kontsentratsioon, seda tugevam on elektrisignaal. Kui gaasi kontsentratsioon saavutab või ületab häirekontrolleri seatud häirepunkti, saadetakse häire välja. Häiresignaal ja see võib käivitada väliseid seadmeid, nagu solenoidklapp ja väljalaskeventiil, et automaatselt kõrvaldada varjatud ohud.
Kaasaskantav põlevgaasialarm on käeshoitav ning töötajad saavad seda endaga kaasas kanda, et tuvastada põlevgaasi kontsentratsioon erinevates kohtades. Kaasaskantav gaasidetektor ühendab kontrolleri ja detektori, mis on kompaktne ja paindlik. Peamine erinevus fikseeritud gaasialarmidega võrreldes on see, et kaasaskantavaid gaasiandureid ei saa ühendada teiste seadmetega.
Kodumajapidamises kasutatavaid tuleohtlike gaaside signalisatsioone võib nimetada ka gaasialarmiks, mida kasutatakse peamiselt majapidamisgaasilekke tuvastamiseks ning gaasimürgituse ja gaasiplahvatusõnnetuste ärahoidmiseks.
